Pakistani sõbrad valgele poisile elutarkusi õpetamas

Pakistan osa 4.- Pildid ja videod

Siin siis mõned fotod, mis jäävad meenutama Pakistani. Riiki, mida läänemaailma inimestele on terrorismi tõttu hakatud kutsuma osaks kurjuse teljeks, kuid kus sellest hoolimata elavad väga lahked ja abivalmid inimesed. Nagu elus ikka tilk tõrva rikub terve meepoti nii ka siin Taliban ja Al-Quaeda on vaid kübe kogu rahvast, kuid sellest piisab et kogu riik kurjaks tembeldada. Kohalike jaoks on eelnimetatud organisatsioonid samuti kurjuse allikad ning pole nemad mitte vähem mures ja kartlikud nende poolt tekitatud õuduste pärast.

 Kohalike peamine liikumisvahend on tuk-tuk. Kuna metroosid ja lähironge on vähe, siis teinekord on need  vägagi ülerahvastatud.

 Suhkruvati müüja tänaval. Üldiselt on enamus mehi sellistes hõlstides. Lääneliku riietust on suhteliselt vähem.

 

Kõikvõimalikud sõiduvahendid on kaunistatud.

  

Näide kohalikust casual riietusstiilist.

 Mina siis kohaliku söögikoha DK ees, kus valmistati väga head lambasašlõkki.

 Sprite ja Coca-Cola on siinmail niiviisi kirjutatud. Üldiselt juuakse karastusjooke väga palju, sest alkohol on islamiusus keelatud.

Teeääres võis kohata nii koormaid vedavaid kaamleid, eesleid, hobuseid ehk siis kõike, kes rohkem jõuavad kanda kui inimloom.

 

Kohalikud noorikud Taxila muuseumit külastamas. Kui oleks lähemalt proovinud pilti teha, siis oleks nad kõik oma näod kindlasti 100% ära pööranud.

Riigi suurim mošee Faisal Mosque. Raha ehituseks andis Saudi Araabia ning mošee nimetati Saudi kuninga järgi Faisaliks. Mošeesse mahub mitusada tuhat palvetajat.

Kohalike jaoks olime eksootilise välimusega, mistõttu tuldi tihti juurde ning sooviti koos pilti teha.

Kohalike kolleegide-sõpradega grupipildil. Vasakult siis meie autojuht Mr. Zahid, mu kolleeg, Mr. Saadt, Mr. Mirtaquir, Mr. Fadt ja Mr. Wajahad.

 

Mina siin tuvisid laskmas Kalašnikoviga veidi aega hiljem

                        Pärast jõime teed ning ajasime palju palju juttu nagu siinmail kombeks on.

 Ahve oli palju, umbes samapalju kui Eestis õnneks enamus olid siin erinevalt Eestist loomariigi esindajad.

Turvamehed kandsid eranditult kõik miskit relva õla peal. Tavaliselt oli tegu pumppüssiga,

Antud turvamehe ülesanne oli meid turvata igal pool. Isegi kui vetsu sai minna, siis tuli järele!

Siin kohaliku tehase juhtkonnaga õhtust söömas kohalikus tipprestos Monal. 

Siin siis video, esimestest telekanalitest, tugevale islamimaale kohaselt on need usuga seotud

Pakistan-elu olu osa 3.

Kapitalism on väga paindlik majandussüsteem, miskit pole selles staatiline. Kui Eesti meedias reklaamitakse Samsung Galaxi S3e, ning  kindel % palgast kuluks selleks, et seda endale soetada, siis siin on samal ajal hitt Samsung E2202. Pingutus, mis siin kulub selle „vanamoodsa“ telefoni ostmiseks, on samaväärne mis meil, kuna sissetulekud on palju madalamad kuid ilmselt õnn ja omamise rahulolu on sama.

               Autodega on sama lugu. Pakistanis on Inglise koloniaalmaale omaselt liiklus vasakpoolne, seepärast on liikvel palju Jaapani autosid. Tõusva päikese maa valitsus on kohalikele teinud üle 3 aasta vana auto omamise suurte maksude näol väga kulukaks, seepärast Jaapani mõistes palju vanu autosid tuuakse siia ja teistesse „vasakpoolsetesse“ maadesse. Suzukil ja Hondal on siin oma tehased, kust tulevad välja eilse päeva autod nii välimuselt kui tehniliselt tasemelt. Ilmselt on kogu tehase sisu Jaapanist siia üle toodud ning seadmetelt võetakse viimast.  Kuna nende autode hind uuena on odav, siis iga vähegi keskklassi kuuluv pere saab autot omada.  Uus Suzuki väikesõiduk maksab siin suurusjärgus 4500 eurot.

               Muidugi erilisi sõiduelamusi peale punktist A punkti B jõudmise ei maksa sellelt autolt oodata, liiatigi turvavarustust airbagide ja tagumiste turvavööde näol, kuid kohalikud on sellise autoga väga rahul. Nimelt on selle hooldamine odav, iga juht saab samal ajal olla ka mehhaanik ning peamise hoolduse ise ära teha ning sellega auto omamiskulud taskukohasena hoida.

Kui meil võib iga vähegi regulaarset sissetulekut omav inimene võimenduse abil ennast jõukamana näidata  või parema elu järje peale saada, siis siin krediidi-ja liisinguturg eksisteerib, kuid intressid on väga  kõrged. Kohalik valuuta on inflatsiooni ja valitsuse fiskaalpoliitika tõttu dollari suhtes  kümnetes protsentides nõrgenenud kullast rääkimata ning see on viimastel aastatel igasuguse laenu intressid lakke viinud.  Väidetavalt pidi kodulaenuintress olema 27% aasta baasil, seega igasugu säästmine kohalikus tugrikus on mõttetu ning olgem ausad enamusele inimestele madala sissetuleku pärast ka võimatu. Ülemaailma pangad Standard Chartered,  HSBC,  Citibank, Barcalays on aga erinevalt Eestist siin end sisse seadnud ning igal pool nähtavad. Islami pangandus  eksisteerib  ja on kasvav, kuid kohalike sõnul ikkagi veel suhteliselt marginaalne.

         Vaatamata Pakistanis valitsevale gaasipuudusele, energiakriisile (riik toodab energiat ca. 8,5 GW, tarbib aga ca. 13 GW) ja inflatsioonile on hinnad siin Eestiga võrreldes ikkagi soodsad. Isegi importkaupade poes olid hinnad toodetele, mis üle maailma igal pool on samad (Procter & Gamble, Colgate-Palmolive, Kellogs, Coca-Cola, Nestle jt.) nii suurusjärgus 20-50% odavamad Eestiga võrreldes ning lisamaksu mis tavaliselt turistidele kehtestatakse siin ei ole. Suvalises tänavaurkas saime kolmekesi söönuks 7 euro eest, enam vähem restoranis saab sama raha eest juba aga mitmekäiglise roa. Bensiin maksab  107 (0,83 €), diisel 114 ruupiat (0,86€) liiter ning ei pidanud subsideeritud olema.  Kui ühel päeval bensiinijaamast mööda sõitsime, siis oli selle juures suur saba. Selgus, et tegu on hoopis gaasi tanklaga ning see on avatud vaid 4 korda nädalas, sest rohkemateks päevadeks pole gaasi, mida müüa. Põhjus selles peitub üle suure lombi taga oleva USAs, kes  lubab Pakistani saktsioneerida kui see peaks gaasijuhtme Iraaniga ehitama. Sanktsioonide all olev Iraan on juba oma poolel gaasijuhtme valmis ehitanud ning isegi Pakistani poole valmis üles ehitama, kuid Ameerika  on sellele kategooriliselt vastu ning  lubab riigile analoogselt Iraaniga sanktsioonid peale panna kui see peaks äri Iraaniga tegema hakkama.  Aga jah jutt Aasia üha suurenevast energianäljast pole õhust võetud.  Energiapuudus annab tunda hotellis pidevate voolukatkestuste näol ja elektrijaamas väga limiteeritud seisakuaegade näol. Gaasipuudus on eriti suur talvel ehk siis kütteperioodil, elektripuudus karjuv aga vastupidi just suvel, kui palju energiat läheb jahutuseks. Parem elu ning kõrgem elukvaliteet nõuab rohkem resursse, kuigi arenenud läänelikule ühiskonnale on siin oi-oi kui pikk tee.

               Riigi negatiivne kuvand, igale tasemele imbunud korruptsioon, on siin loonud olukorra, kus tööpuudus on väga suur.  Kuigi ametlik valitsemiskord on demokraatlik, siis valitsus on igatpidi ära ostetud ning sellest räägib iga suvaline inimene, kellega siin kokku puutud. Nagu ikka on poliiitikutel tavaks teatada, et deklareeritavat vara neil ei ole ning seega pole ka miskit millelt makse maksta või mida ära võtta, kui nad süüdi milleski jäävad.

              Nagu juba tavaks saanud on arenguriikides, siis lõputus koguses on loodud pseudotöökohti. Hotellis on  mitu portjeed, kes ust avavad. Ilmselt on neid nii odav tööl hoida, et infrasilmaga ust on kallim ehitada.  Kohalikus elektrijaamas on tööl lugematu arv inimesi, kelle rolli ei oska mina defineerida. Kuna palk on  ilmselt siin neil nii madal, siis pole põhjust ka personalikulusid üle vaadata. Miinimumpalk on väidetavalt 200 ruupiat päevas (1,53 €), meie autojuht teenib kuus 14 000 ruupiat ( 107 €) ning ülikooli lõpetanud noor insener umbes 55 000 ( 423 €), viimane number on suuresti sõltuv ka tööstusharust kuhu tööle suundutakse ning isiklikust võimekusest. Umbes 100 000 (769 €)  ruupiat teenivat isikut loetakse siinmail juba kõrgepalgaliseks ning sellist palka teenib näiteks ametinimetus senior mechanical engineer. Kuna eelnevad numbrid pole just väga kõrged meie mõistes, siis nii palju kui kohalikega rääkida on saanud, peavad kõik hariduse omandamist väga oluliseks ning meie autojuhi Zahidi väitel on ta paljust nõus loobuma, et lastel oleks veidi parem elu kui ta nendele  võimaldada suudab. Kohalikust pressist lugedes on siin haridus nagu ka Eestis mõni aeg tagasi muutunud kõvaks äriartikliks ning nagu meilgi, kus igasugused kahtlased  asutused söandasid omale ülikooli nimetuse võtta, on ka siin palju nn. libaülikoole. Olles Austraalias võis lugeda tihti, et tublimad õppirid on asiaadid ning  kui siin tänavareklaame vaadata, siis Känguru riik teeb siin kõva promo, et kohalikke ülikooli õppima meelitada  (minu mäletamist mööda oli haridus riigi kolmas sissetuleku allikas kaevandamise ja põllusaaduste ekspordi järel).  Hariduse omandamise läbi välimaale elama asumine on kohalikele üks väheseid võimalusi välismaale elama asuda. Praktiliselt igas peres on keegi, kelle õde või vend elab läänemaailmas. Välimaal elavate sugulaste abi  (8 miljardit  $ US ) on riigu eksporditulu järel suuruselt teine välisvaluuta saamise allikas riigile.

             Kui on  kõrge tööpuudus, siis see sunnib inimesi otsima igasugu sissetulekuallikaid. Nagu eelnevalt mainisin, siis korruptsioon ja altkäemaks on igal tasemel levinud, siis teiseks alternatiivseks sissetulekuallikas on siin maapiirkondades narkootikumide kasvatamine.  Kuna ise seda kraami ei tarbi, siis ei oska meie mõistes turuväärtuse kohta hinnangut anda, kuid isegi võhikule tunduvad need hinnad, mis ma kuulsin naeruväärsed. 12 grammi kanepit maksab 1500 ruupiat ehk umbes 1 € gramm, 1 kg kokaiini 1,5 mlj. Ruupiat ehk siis 11 € gramm.  Sellistest arvudest on näha miks narkoparunid nii hästi elavad. Kohalikud kolleegid soovitasid, et võtke siis kaasa,  saate kodus  palju kallimalt maha müüa, mille peale me vaid muigasime. Väidetavalt pidi Pakistani  „kraam“  üks parimaid maailmas olema. Üks suuremaid kliente on praegu narkootikumidele USA armee,  kes Afganistaanis terrorismi välja juurib. Sõdurid pidid väga palju seal narkot tarbima.

             Inimeste külalislahkus on piiritu. Tundub, et siin ongi võimalik vaid kaks poolust, kas kirglik sõprus või kirglik vihkamine. Kui töökaaslane nii naljaga pooleks mainis, et lähme vaatame Eesti poisid Afganistaanis ka ära, siis üks kohalik kolleeg ütles pole probleemi.  Kuigi muidu läheks viisat vaja, siis ta teab inimesi, kes kuskilt mägede vahelt oskavad üle piiri käia nii, et piirikontrolli pole ning pealegi pidavat me üsna sarnased sealse rassiga välimuselt olema!  Viisakalt keeldusime sellest ettepanekust kuid küsisime, kuidas relva laskmisega lood on. Nagu ikka öeldi, pole probleemi. Ühel pühapäeval käisime kohalikega söömas ning peale seda sõitsime äärelinna. Seejärel võeti tagaluugist Kalašnikov välja meie turva laadis salve padruneid täis, kuid kuna olime linnas, siis sai vaid õhku tulistada.  Nii muuseas lasime mõlemad õhku umbes ühe salve ning ei miskit politseid ei ilmunud selle peale, et keegi valangutega tulistab keset päeva!

         Sellised kogemused ja nägemused siis täna. Viimases osas, mis Pakistani kohta tuleb, on rohkem pilte ja vähem juttu.

Pakistan-Islami usust osa 2.

Pakistani ametlik nimetus on Islamic republic of Pakistan. Seda islamikut  on siin igal pool tunda, kuulda ja näha. Neile, kes Egiptuses käinud on, võib-olla alloetav vägagi tuttav, kuid mulle, kes viimase inimesena pole igale väärikale eestlasele kohustuslikku Sharm-El-Sheik-Hurgada „palverännakut“ ette võtnud, on siin kogetav uus ja teistmoodi. Allolev on vaid vaatluste, tähelepanekute ning kohalikega vestluse kokkuvõte ning miskile lõplikule tõele ei pretendeeri.

            Hotellis telekat lahti tehes, on esimene kanal see, kust loetakse rida realt 24/7 koraani ette, kanal nr. 2 teeb aga samal ajal igavest live-ülekannet islamiusuliste pühapaigast Mekast. Tõsi küll, edasi kanalid tulevad nagu igal pool uudised-sport-filmid. Hommikul nii 5-6 paiku tihti pole äratuskella vaja, sest joigumise sarnane palvele kutse mošeedest on nii vali, et kohe ei taha edasi magada. Iga korralik inimene läheb hommikupalvuse ajaks mošeesse, kuid need, kes miskil põhjusel seda teha ei saa, võivad seda ka distantsilt teha. Näiteks kohalikus elektrijaamas on selleks glasuurplaatidest varjualune, mida mina algselt ekslikult puhkenurgaks pidasin. Mul omal toas kapis on palvetamisvaibake ja laes mošee kujuga nool, mis näitab Meka (palvetamise) suunda. Enne palvetamist on kohustulik jalad ära pesta ning  palvetamine ise toimub vaiba peal, pisike kuplikujuline mütsike peas suunaga Meka poole. Rituaal toimub 5 korda ööpäevas ning mõned korrad neist pole vaja vaid mošeesse minna. Reedel kella 1st kolmeni on suurema palvuse aeg (Jumu'ah) ning siis kogu elu peaaegu, et seisab. Palveajad on määratud pühas raamatus Koraanis ning on seotud päikese liikumisega taevas. Fakt on see, et tõsiusklik alustab oma päeva väga vara ning läheb vara magama.  Kõik, mis usu järgi on kajulik su tervisele või on sõltuvust tekitav on islami järgi keelatud. „Usk ja palvetamine on see, mille nimel me elame.“ võttis ühe lausega kokku Mr. Khan kui järjekordselt jutt usu teemadele pöördus. Igatahes tundub see olema väga meditatiivne protsess ning võib olla polegi see nii halb kui kiirel tööajal ajulained mõneks ajaks teisele tasandile  viia.

                Iga moslem peab vähemalt korra elus tegema  läbi palverännaku pühadesse linnadesse Mekasse ja Medinasse. See peab toimuma paastukuu Ramadani ajal ning tegevust ise kutsutakse Hajj. Aga see peab toimuma pärast seda kui kõik muud eeldused on täidetud. Juhul kui vanemad pole seal käinud, peavad lapsed enne võimaldama vanematel see läbi teha ning seejärel ise alles. Aga kui vanemad vajavad abi või toetust, siis tuleb eelkõige nende eest hoolitseda palverännaku asemel. Palverännaku pikkus on tavaliselt 40 päeva ning sisaldab mõlema püha linna Meka ja Medina külastamist. Kuna live TVst  on näha, et inimesi on ka väljaspool Ramadani Mekas palju palvetamas, siis seda tegevust kutsutakse Umra.

                Abiellumine on protsess, mis mulle siinse usu juures vast kõige vähem meeldib. Esiteks sa ei otsi ise pruuti, vaid seda teevad vanemad, teiseks ei või enne abielu pruudiga magada, kolmandaks pruuti ei pruugita enne tundagi kui abiellutakse. Samas on abielu islamis püha ning lahutusi vähe. Juhul kui mees peaks tahtma lahutada peab ta garanteerima naisele ja lastele toimetuleku ülejäänud eluks. Ehk siis nagu meilgi, lahutus on rikka mehe lõbu.

               Kohalikud kolleegid siin ikka rõhutavad, et kõik usud buddismist-kristluseni taotlevad sama eesmärki ning ei õhuta kurja, ainult et inimhinge nõrkus on see, mis neist reeglitest kõrvale kaldub ning moraalsed ja eetilised väärtused dekradeerib. Lääne ühiskonnas on lihtsalt ahvatlusi liiga palju ning seepärast ilmselt ka suurem liberaalsus usuküsimustes. Muidugi Pakistan pole ka miski etalon oma kommetelt, riik on korruptsiooni, varastamist täis,  kuid siin on see ilmselt seepärast, et igal pool on suur, suur vaesus.

              Koraani järgi ei tohtivat usku peale suruda ning see mida Taliban Pakistanis-Afganistaanis, Boko Haram Nigeerias ning mässulised Malis peale suruvad ei ole tegelikult islami järgi. Kohalikud tunnevad ise ka häbi Talibani-AlQuaeda ning nende loodud kuvandi pärast ning on ise samuti hirmul nende tekitatud rünnakute pärast.

              Kõik, mis on kahjulik sinu tervisele on islami järgi keelatud, sellest ka suitsetamise piiramine ja alkoholimüügi keeld. Kuid nagu kristluses peaks kogu elu käima 10 käsu järgi, kuid tihti neid käske täidetakse vaid pühakodades, nii ka islamis on inimlikud ihad ja pahed tihti reeglitest võitu saanud.  Alkoholi keeluga on aga nagu Gorbatšovi kuiva seadusega osati. Nimelt on ka siin tegu ikkagi inimestega, kel on omad mured rõõmud ning ilmselt osa on ilmselt ka pattu teinud ning alkoholi proovinud. Hotell ühe külje peal on koht nimega „Permit room“ ning sealt saavad teoorias vaid välismalased alkoholi passikoopia  alusel osta selleks, et seda toas tarbida.  Olles uudishimust läinud seda vaatama, et kontrollõlu osta (hinnaga 300 ruupiat), ei küsitud meilt mingit passikoopiat, mis aga hämmastas, oli kohalike pakistanlaste suur kogus selle „koha“ ümber.  Kõik olid seal alkoholi ostmas, olek oli kõigil selline nagu suurt pattu tehes ikka on, silmad olid maas ning ostuhetkel müüa poole ei vaadatud, visati vaid raha luugist sisse ning siis saadi tähelepandamatu kilekott, kuhu patualune oli diskreetselt sisse pandud. Kuna kõik, mis on defitsiit on kallis, nii ka selle kioski toodang oli vaid taskukohane vaid rikkamale detsiilile ühiskonnast. Kui küsisime autojuhilt,  kas ta on kunagi „paha“ proovinud, siis vastas ta, et ei ole, kunagi soomalsed olid talle pudeli viskit kinkinud, kuid see seisab avamatult tal kodus. Osati arvan, et  see on isegi hea, et siin islami usk oma reeglitega on, kui kõik need tugevalt habetunud alfaisased siin veel jooma hakaks, siis oleks küll vist siin üks lõputu kodusõda, sest relvi on palju ja kõigil.

 Selliset kirjeldus siis religioonist, järgmine osa tuleb Pakistani majandusest,  haridusest, ellujäämisest.

Pakistan- Assalam-o-Alekum* osa 1.

Pakistani sõit venis pika aega. Nagu ikka läheb sellistesse eksootilistesse kohtadesse minekuks vaja kohapealset küllakutset, ning kui  lisada sellele veel  kõikvõimalike kohalike ülemuste, saatkonna ja muude ninatarkade jokutamine, läkski kuu ära, nii ei saanud arugi. Lõpuks eelmine nädal siis paari päevase etteütlemisega anti lennupiletid, kohalik kontakt, hotelli aadress ning sooviti head teed.

Lend möödus marsruudil Stockholm-Doha-Islamabad. Doha on Katari pealinn, „Quatar Airwaysi“  hub lennujaam ning koht, kuhu kogu maailmast veetakse inimesed kokku, et siis sealt jälle omakorda edasi lennutada. Õhust oli Katar naftariigile omaselt laiav. Sädelevad pilvelõhkujad ja lõputud valgustatud maanteed andsid aimu kui palju raha siin liigub.  Teatavasti võitis just Qatar esimese Araabia riigina jalgpalli MM turniiri korraldamise õiguse 2022. aastal. Kui FIFA ametnikud hakkasid kaebama, et  mängida tuleb põrgukuumuses, siis riigi lahendus probleemile oli, et ehitame kinnised staadionid ning  jahutame maha sisemuse.

            Islamabadi lennukil olime ainsad europiidsed inimesed. Küllap lõputu terrorism ja üleüldine riiki sisenemise raskeks tegemine, on siit enamiku turiste eemale peletanud. Pakistan on ju naabriks sellistele riikidele kui Iraak ja Afganistaan. Samas olid kohalikud poliitikud eelmine aasta suurtest töövõitudest turisim alal teada andnud. Pakistanis oli eelmine aasta olnud 600 000 väliskülalist, kellest 400 000 olid välismaal elavad pakistaanlased, kes olid tulnud sugulasi vaatama,  120 000 äriviisaga külastajat ning vaid 80 000 tõelist turisti. Seega väikeses Eestis käib aastas rohkem turiste kui 180,4 miljoni elanikuga Pakistanis.

Tegu on karmikoelise traditsioonilise islami riigiga. Nüüd, kus nii mitmes islami riigis käidud (Azerbaidšaan, Malaisia, Türgi) on, siis võiks öelda esmamulje puhul, et ka kõige vastuolulisema islami riigiga. Kuigi suurem osa naisi pole silmini kinni kaetud, siis enamus naisi  ja mehi käib siiski ringi traditsioonilises rõivastuses nagu oleme harjunud nägema välisuudistes, kui kuskil siinkandis jälle miskit plahvatab.  Võrreldes Azerbaidšaaniga, kus islam oli samaväärne kui meil kristlus ning kus alkoholi võis osta iga nurga pealt ning seda väga odavalt, kus palvetamisse suhtuti, et  võib kah, kus kohalikud naised kandsid ikkagi lääneliku riietust lisades sellele aksessuaarina salli kaela, siis siin on kõik  100% vastupidi.  Lennukis oli harjumatu vaadata kui stuardess olles jõudnud meie juurde ning teenindanud eelnevalt umbes 10 rida, pidi alles siis viina- ja konjakipudelid avama. Kui eelnevalt üks kohalik lennukis soovis „topkat“ stuardessilt, siis viimane sellest keeldus, sest neil oli keelatud alkoholi islamiusulistele serveerida. Hotellis, kus elame, on üks kiosk, kust müüakse paberite järgi välismaalastele passikoopia alusel alohoolseid jooke ning teoorias on neid tarbida on neid seaduse järgi lubatud ainult oma toas, kuskil mujal alkoholi ei serveerita. Aga veidi sellest süsteemist veel kirjutan edaspidi.

          Kuna ise meil siin liikuda ei lubata, siis lennujaamas oli meil vastas autojuht ja turvamees. Turvamehel oli  pumppüss õlal. Hotelli jõudsime öösel kell 3. Hotell oli nagu ikka arengumaadele omaselt laiava stiili, kallite hindade ning kehva ehitus-ja viimistluskvaliteediga.  Selleks, et hotelli siseneda otsiti auto kohaliku turvateenistuse poolt läbi: pommikoer nuusutas, detektoriga skanneeriti auto põhjad ning siis sai alles parklasse. Parklast hotelli saamiseks tuli kohver nagu lennujaamas röntgenist läbi lasta ning ise metallidetektorist läbi minna. Olles eelneva läbi teinud, pääses alles retseptsiooni.  Ma pole nii palju turvamehi veel näinud hotelli turvamas. Tegelikult kui päevavalges vaadata, siis pole suurt vahet väljast vaadates, kas tegu on vangla või hotelliga.  Aia kohal on samuti okastraat ning iga nurga peal on valvetornid koos  relvastatud valvuritega ning ees ja hoovi peal liiguvad turvamehed automaadid õla peal.  Niipalju Kalašnikove pole ma veel näinud kui siin  hotelli ümber tänava peal liikumas näeb. Tõsi kõikidel, kes relva kannavad on ikkagi miski sõjaväe või turvafirma vorm seljas,  seega loodetavasti on ka miski väljaõppe nende kasutamiseks saadud. Suvaliselt kalkaril nähtaval relva pole, küllap on see kuskil võtuvalmis juhuks kui vaja peaks minema. Kui küsisin meie autojuhi käest,kas on ka palju  rünnakuid või plahvatusi viimasel ajal olnud, siis väitis ta, et on suht vaikne aeg.  Omapäi ta meid liikuda siiski ei lubanud, liiga ebaturvaline. Kuigi siin regioonis oli sõda viimati 1971. aastal,  siis ringi liikudes ning hooneid ja nende valvetorne, kuulipilduri putkasid liivakottidega igal pool nähes eeldaks, et sõda on siin alles eile lõppenud. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et tegu on Pakistani pealinna Islamabadi regiooniga ning tegu on riigi jaoks seega strateegiliselt väga tähtsa piirkonnaga. Selleks, et Taliban, al-Quaeda või muude riikide salateenistused siin möllata ei saaks,  ongi just see ala väga kõrge nähtava turvalisuse tasemega siin piirkonnas.

Tänavapilt on väga väga aasialik- kaootliline liiklus tuk-tukid, lõputud tänavakauplejad. Need inimesed, kes  kohalikke hõlste ei kanna, kannavad nagu igal pool sellistes maades Armanit, Guccit ja muud säärast, mis meie tavainimese pigem naerma ajab.  Mis on uudne minu jaoks, et tänavatel on palju vigaseid kerjuseid. Kellel olid jalad väädi kujulised, kellel puudusid üldse, kes käis lapsega süles ning kurtis oma saatust ning kõiki ühendas soov raha saada.  Kohati muutusid kerjused tüütuks, nimelt käisid need, kes suutsid su järel kümneid meetreid, et proovile panna su kannatus. Foori taga või ummiikus seistes kerjasid, auto akna taga  transvestiidid, näod meigi korra all, riides nagu naised, kuid hääl madalam kui Georg Otsa bariton.

Kohalik raha on euro suhtes kursiga 130 ruupiat ning see teeb igasugu arvutamise suhteliselt lihtsaks.  Arvestades Nigeerias saadud ebameeldivat kogemust söögiga või õigemini öeldes nälgimise-dieediga, siis panin seekord kotti mõned konservid, et kui tõesti toit nii vastik või riknenud on, et siis oleks mida süüa. Õnneks  osutusid need ettevaatusabinõud seekord kasututeks. Söök nii hotellis kui üle tee hotelli ühes restoranis on taskukohane ja maitsev.  Isegi meie mõistes pole Kagu-Aasia moodi liiga vürtsine. Lihadest on tähtsal kohal kana ja lammas.  Siga on islami usu järgi roojane loom ning seda siit ei leia.  Veiseliha on lubatud, aga selles on palju kolesterooli ning ka seda pole siiani serveeritud. Kõik puuviljad, juurviljad on suht samad, mis meil. Praegu on väga palju saadaval apelsiine, õunu-mandariine, sest on just nende hooaeg. Ilm on väljas põhjamaa inimesele väga sobiv. Kuna Rawalpindi-Islamabad asuvad sisemaal  merepinnast 900 meetri kõrgusel, siis ööd on  niii  6-10 kraadi ja päeval  päikese käes 20 kraadi. Paari nädala pärast pidi kuumemaks minema hakkama ning suvel pidi temeratuur kuni 40 kraadi siin olema. Loodame, et mõni päev saab varem õhtule, et natuke päikest näole saada.

Järgmises osas kirjutan veidi kokkupuutest kohalikega ning nende tõlgendusest kohaliku elu ja islami usu üle.

*)Tervitus kohalikus urdu keeles.

 Näide islami arhitektuurist.

Mina siis kohaliku tänavaresto ees.