laupäev, märts 26, 2016

Valgevene 2- Rong see sõitis tšuh-tšuh-tšuh



Kui Minski jaamahoone on igati esinduslik ja kaasaegne, siis kell 9:18 Minskis vahepeatuse teinud Moskva-Brest rong oli selle kõrval suureks kontrastiks. Antud rong läbib oma enam kui 1000 km. teekonna jooksul kõik suuremad asulad Venemaa pealinnast sõbraliku väikevenna läänepoolsemasse punkti. Rongil leidsin oma vaguni kenasti üles (rong ise oli mitusada meetrit pikk, mitte nagu meie porgandid), vinnasin  end trepist üles ning peagi olin kenasti sobiva kupee üles leidnud. Esmane mulje oli nostalgiline- olen ajamasinas 16 a. tagasi läinud ning sattunud uuesti Mustamäe vanimasse majja- Tehnikaülikooli legendaarsesse Akadeemia tee 7 ühiselamusse. Just kupee pruun, tolmurulle täis põrand ning selline pead-jalad koos olemine nagu ühikas, sellise tunde tekitasid. Istusin lamatsi peale, vinnasin sumadani toore jõuga nii öelda kolmandale nari korrusele ning hakkasin väljasõitu ootama. Peagi tuli mu üks proua ning teatas, et istun tema kohal, näitas oma piletit ning selgus, et minu koht on hoopis nari teisel korrusel, kuhu saamine nõudis kindlasti harju keskmisest paremat sportlikku ettevalimistust. Nüüd sain siis aru miks müüja Minskis oli nii lahkelt nõus mulle pakkuma ülemist kohta. Vinnasin end siis kuidagi nari ülemisele osale ning  peagi hakkas sõit pihta. Kuigi vagun oli vana ja väsinud, siis suksu, mis neid vaguneid vedas oli üllatavalt ergas, sest kogu sõit Minskist Bresti (350 km)  kestis veidi alla 4,5 tunni koos 5 vahepeatusega. Vagun tundub, et oli puhas nõuka aja jäänuk,  kogu viimistlus oli alla igasugu arvestust- igasugu liistud silma järgi lõigatud, värvimine tehtud ehku peale ilma igasugu maalriteipi kasutamata jne jne. Eriti mugavamalt ma selles „ühikanaris“ ennast ei tundnud ning peagi ronisin alla ning palusin end proua kõrvale narile istuma. Varsti tuli vagunisaatja, kes kõigilt piletid ära korjas, milleks see jäi küll esialgu selgusetuks, kuid kui inimesed riburada pidi hakkasid välja minema peatustest ning enne seda piletid tagasi said, siis sai selgeks, et see „konfiskeerimine“ on selleks, et sa oma peatust maha ei magaks. Rongi liikudes  serveeriti kõigile soovijatele чайd, kas siis sidruniga, suhkruga või siis mõlemaga. Leidus piisavalt huvilisi, kes endale 11 000 rubla eest «стакан»ikese tellisid.  Tee vesi asus vaguni otsas olevas boileris, mida mulle tundus, et köeti elava tulega, sest roop ja kühvel olid kraani kõrval. Kui saabus järjekordne peatus, siis mõtlesin,  selleks et mitte  täpsuskusemist teha, oleks õige aeg „tualetis“ ihuhädasid kergendada, kuid selle uks oli lukus.  Nimelt  selgus et selleks et jaamu mitte täis „sit…da“ on igasugu kehakergendus võimalik vaid rongi liikudes.  Aeg kulges aga omasoodu ning täpselt 13:51 olin Brestis kohal nagu Jorh Adniel Kiir Venemaale minnes.


 Sellistes vagunites siis liigub suurem osa pikamaarongi reisjatest. Terasem pilk leiab pildilt ka ühe neiu, kes  demostreerib lavatsil magamist. Ise olin pileti ühele neist teise korruse valikutest ostnud

Selline boiler asus vaguni otsas, see kuumendas teevett, mida vagunisaatja serveeris soovijatele. Tundub et küte on süte peal, miks muidu on näha pildil roop ja kühvel.
Jorh Aadniel Kiir suundumas Venemaale mõisavalitsemist õppima.


Vagunisaatjad on hallides mantlitest, kurja ilmega mammid nagu muiste.
 
Järgneb…